ajakiri Algernon

Laughter from the past

“And now children – off to bed!“

The bright friendly voice flying through the curtains fluttering in the gentle evening wind brought a smile to the man’s face as he leaned against the balcony railing. The high airless Southern sky arching above, rocks on steep cliffs glowing in the sun, yellowed magnolias, and palms on their refuges of soil. A low baritone answered like an echo from the other wing of the house:

“Björn, Anna – tell your cousins good night and – get off to sleep!”

Reniardi lugu

Ennesõjaaegne kullakarva – Reniardi lugu

Kevad 2060

Ekraanid virvendasid tuhmilt.

Longhorni lugu

Ennesõjaaegne kullakarva – Longhorni lugu

Kevad 2060

Sõda kosmose rannavetes

Kuu Ordu 2061 aasta sõja esimene raamat

Ago!”

Ta isegi ei reageerinud esimesel sekundil, nii sügavalt oli ta juba jõudnud harjuda Longhorn olema. Tegelikult oli see tuttav häälekõla, mis pani ta pead pöörama.

Kaugete päevade valgus

Arthur C, Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes

Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

Tee püsti ees

„Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!” naise hääl oli kile ja katkev.

„No mida, kullake?” pelgupaika otsiv jorin. „Ja lõpuks, mis see meie asi on?”

„Mis see meie asi on!!!” irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. „Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!”

„Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.”

„Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.”

Mühatus. Vaikus.

Naeratus aastate tagant

„Ja nüüd lapsed – voodisse!”

Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast:

„Björn, Anna – öelge oma nõbudele head ööd ja – magama!”

Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas.

Lihtne lugu lendavate taldrikutega

Monica ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba. Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta mõelda. Ja ta lootis ikka veel.

Kohtumine

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama, mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud.

Aasta 2120 lend

Aasta 2120 lend – [ Kuu ordu esimene lugu ]

Pages

Subscribe to RSS - ajakiri Algernon