Kaugete päevade naeratus

Idee jutukogu välja anda tuli kirjastuse Fantaasia toimetajalt Eva Lutsult (tänan!). Tõepoolest, aastatega on kogunenud päris palju jutustusteks ja lühiromaanideks kvalifitseeruvaid tekste, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, nii võrgus kui paberil, mis üldiselt on olnud Stalkeri hääletustel ikka seal üleval otsas ja mis nii või teisiti – vähemalt mulle endale tundub – on ehk midagi (näiteks lugemist) väärt. Nii ma siis panin selle kogu kokku, esialgu küll hunnikusse loopimise meetodil, st võtsin kõik eelpooltoodud määratluste alla mahtuvad tekstid ja lasin copy-paste’iga ühte faili kokku (kulkale esitamiseks, noh). Kuna kasutasin spikrit, Ulmekirjanduse Baasi (pole endalgi kõik täpselt meeles...), tulid lood kronoloogilises järjekorras, kõigepealt jutustused ja siis lühiromaanid. Saadud tulemust nüüd, kui kulka toetus käes, üle vaadates ei leidnud ma aga vähimatki põhjust järjekorda muutma hakata. Väidetavalt olla üks tuntud kirjanik pannud ühe oma jutukogu kokku nii, et andis lugudele numbrid, segas kaardipaki ühe masti ja järjestas selle järgi. Minu meetod on ehk ausam ja ülevaatlikum. (Ma ei pane tolle kirjaniku nime kirja lihtsalt sellepärast, et ta mulle üldse ei meeldi, kuigi ma ei vaidlusta ta võimet produtseerida tohutul hulgal mõtlemisvõimetule enamusele enam-vähem sobivat teksti.)

Olen intervjuudes maininud, et minu lood ei sünni üldiselt kergelt. Ma ehitan need idee ümber ja harva kirjutan korraga valmis. Väga tihti tekib mingisugune tüvi, visandatud põhikonflikt või midagi taolist, ja kõige halvemal juhul jääb see aastakümneteks seisma, kuni ma viitsin sellest päris loo vormida, st kõik läbi mõelda, „tühjad kohad” täis kirjutada ja – olgem ausad – just lugejale mõeldes kompositsiooni ja igas mõttes loetavusega tegeleda. (Selles osas ma natuke kadestan sündinud jutuvestjaid, keda on ka eesti ulmekirjanike hulgas.) Ja veel – ega neid lühemaid lugusid nii palju olegi (st kui välja arvata need, mis juba on erinevates kohtades piisavalt ilmunud või mida ma ise eriti ei hinda, lisaks on siit välja jäetud kõige vanemad ja kõige uuemad lood), üks paras raamat tuli kokku. On seda kümnekonna aasta kohta palju või vähe... las jääda lugeja otsustada.

Ma kaalusin kaua, kas kirjutada igale loole mingi eessõna, kuid lõpuks loobusin sellest. Las lood räägivad ise enda eest. Kuid paar sõna siiski, ja hoiatan, et kuigi ma üritan lugude sisu mitte ära rääkida, annan paratamatult mõningaid vihjeid, nii et need, kes ei taha grammigi põnevust kaotada, jätke järgnev vahele! Lugege pärast (kui veel tahtmist on).

Esimene lugu, „Kui maa ärkab”, on ehk kõige tüüpilisem seda mu eelpoolkirjeldatud loomemeetodit illustreerima. Kirjutasin kunagi valmis loo mõistuslikust saarest ja mis sellega kõik juhtuda võib, ja nii see jäi. Siis tuli mõte, et teeme asja huvitavamaks, lisame tüdruku. Siis sai lugu valmis, ent ma ei osanud seda lõpetada. Mingil hetkel oli mul kolm konkureerivat lõppu ja kui avastasin, et varitseb oht, et asi läheb käest ja paisub romaaniks, tegin sellise kaks-ja-pool-variandi. Arvan (ausalt), et see oli õige otsus. Mis tüdrukusse puutub... otsustage ise. Ma arvan, et lugu oleks ilma temata igav.

Eluring” on samuti pisut veidra saatusega tekst. Algas kõik sellest, et (vist) sf2001 listis käis arutelu selle üle, kas oldaks valmis mingil suvalisel sürril etteantud teema juttu kirjutama. Mäletamist mööda sai mainitud apelsine ja känguruid; võimalik, et midagi veel, aga tõesti ei mäleta. Hakkasin entusiastlikult kirjutama ja... nagu ikka, sinnapaika see jäi. Aastaid hiljem oma juturäbalais sobrades leidsin ühe üsna sünge teksti, mis polnud nö suutnud looks kasvada. Sama sobramisega leidsin kusagilt keskkooli ajast pärit, täiskasvanuna ülelugemisel natuke piinlikust tekitava tekstijupi, kus mõttetust tüübist saab tulnuka abil supermees; seda vabandas ehk ainult törts võllahuumorit. No ja neist kolmest siis tuligi veerand tunniga kokku selle loo idee, taust ja tegelased.

Lugu „Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” sündis teatud mõttes protestiks filmi „The Day the Earth Stood Still” 2008. a linastunud teisele variandile; olen mõlemat näinud. Too mõlemate filmide aluseks olev lugu („Farewell to the Master”, Harry Bates 1940) on päris hea, aga filmid tundusid võimatult idiootlikud ja nii ma kirjutasin loo, kus tulnukaga ei kaasne segane militaarne jant ja tüüpiline salateenistuste ja teadlaste gambiit, sest tulnukas oskab käituda nii, et kõik need mainitud lolliks jäävad.

Naeratus aastate tagant” on ehk ainuke lugu, mis ideest suhteliselt sirgelt teostuseni jõudis. Lugesin lastele Astrid Lindgreni „Pipit” ette ja hakkasin mõtlema, kes nad tegelikult olla võisid... Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.

Udukardin ja suitsutoru”... Hm... Üks hea tuttav arvas, et ma võiksin selle välja jätta. Mõned teised arvasid, et ega see nüüd nii halb ka ei ole... ja tean vähemalt paari inimest, kellele see meeldib. Ise ma ei oska sellesse kuidagi suhtuda; enda loomingut objektiivselt vaadelda pole üldse lihtne. Eks see pisut kerglane lugu ole ja võimalik, et selline pooleldi pila pole minu tugevaim külg, kuid kuna ma saan seal ära öelda oma „aga mis siis kui...”, siis las jääda.

Merevaiguvalgus” on kummardus Roger Zelaznyle ja kirjutatud ühele kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistlusele (sai seal II koha). Nagu paljude lugudega, teostaksin ma selle täna pisut teisiti. Viskaksin välja mõned detailid ja lisaksin teisi... aga siis ei oleks see enam see lugu. Ja, noh, teine koht ka hea ja mulle endale see meeldib.

Tormide rand” on lugu, mille puhul võib öelda, et hea, et lugeja enamasti ei tea, kuidas lood sünnivad, sest sellega on natuke nagu vorsti ja seadustega. Kirjutasin kunagi lühiromaani hoopis teisel teemal ja teise maailma tarbeks. Tegemist oli ühe koostööprojektiga, mida kahjuks tabas enamiku selliste saatus – sellest ei tulnud midagi. Siis tuli võimalus anda lugu Aleksei Kalugini Moskvas ilmunud jutukogusse „Novõe Marsianskie hroniki” („Uued Marsi kroonikad”) ja nii ma kiirmeetodil selle olemasolevast, hetkel seisvast materjalist vormisin... Algmaterjali oli rohkem ja üsna palju pidin pärast sisuliselt sarnaseid stseene ümber kirjutama algselt mõeldud romaani tarbeks, kuid suutsin seda siiski nii hästi teha, et asjassepühendamata inimesed ei ole kattuvusi välja toonud.

Kuldhordi teine tulek” on taas – vastukajade järgi otsustades õnnestunud – katse kirjutada ebakonventsionaalset, äraspidist kangelasjuttu. Kirjutades olen ma kogu aeg teadlikult üritanud inimesi ärritada ja mõtlema panna. „Tavalisi” lugusid on niigi piisavalt, keeraks mõned vanad legendid pea peale...

Ja lõpuks „Kaugete päevade valgus”, mille eessõnas on selle loo kohta juba piisavalt öeldud. (Kuna kaks lauset sissejuhatust oli seal juba esimeses trükis, siis loomulikult jätsin need paika.)

Mis mulle endale silma hakkab – minu lühemast loomingust on väga suur osa üht või teist viisi inspireeritud teistest kirjandusteostest või sündinud kuidagi nagu poolkogemata. Kui ma istun laua taha ja kirju- tan plaanipäraselt, tulevad sealt romaanid. Mulle meeldib asi põhjalikult ette võtta, lukku sisse minna, tegelased ja maailm korralikult läbi mõelda ja oma sõnum rahulikult laiali laotada. (See, et mu tegelased pole teinekord mitte eriti värvikad või muud etteheited on hoopis teine asi – ju ma siis ei oska paremini... aga julgen väita, et vähemalt mu lugude loogika on keskmisest paremini paigas.) Iga teksti muidugi ei saagi romaaniks venitada – see oleks ju üsna jõhker! – ja mulle endale tundub, et niimoodi sündinud lugudel on teinekordki tänu nende sünni- loole päris palju teatud omanäolist köitvust.

Kaanepilt: