Ennustusi puhtstatistiliselt, arvu järgi hinnates on asi väga lihtne – maailmalõpp. Pisut skepsist on siin muidugi abiks, sest mina küll ei suuda meenutada ühtki aastat, mil poleks ennustatud vähemalt kaht-kolme maailmalõppu.

Mis jääb järele, kui sama eluterve muretusega pühkida mõttes prügikasti nii maiade kalendri lõppemine ja Kristuse teine tulemine, kui ka muud lauslollused, sealhulgas kohalike posijate möga? Peamiselt tõdemus, kui lootusetu on katse homsesse piiluda – kui põhjalikult on isegi suhteliselt lühikeses perspektiivis võimalik mööda panna. Ja jutt pole siin isegi filmidest nagu „2012” (tehtud 2009), mis oma jaburuselt on klass omaette. Jutt on ausatest katsetest tulevikku modelleerida.

Tulevik on ennustamatu. Kes oleks vaevalt 25 aastat tagasi uskunud, et Nõukogude Liit lihtsalt... hajub? Kas inimesed, kes pool sajandit tagasi rääkisid Marsi koloniseerimisest, ikka nägid medali teist poolt – et pool maailma elanikest ei ole seni veel teinud oma esimest telefonikõnet?

Tegelikult algas asi sellest, kui ma mõned nädalad tagasi sattusin lingile, kus toodi ära ühe Jamaica (!) ajalehe (Gleaner, 28.11.1967) ennustused 2011. aasta jõulude kohta. (Miks just sel aastal, jäigi mulle selgusetuks, aga kuna aeg oli käes, oligi keegi asja üles kaevanud.) „Kodus on kaks televisioonisüsteemi, millest teise kaudu saavad näiteks vanavanemad teiselt mandrilt jälgida, kuidas lapselapsed kingipakke avavad...” (Minu vaba tõlge mälu järgi.) Täpne? Jah, aga edasi mainiti, et suurim pidu toimub Kuul, siis läks jutt reaktiivjalgratastele ja tagatipuks oli illustratsioonil jõuluvanale nina asemel hõõgpirn joonistatud...

Aastal 1912 (Titanicu uppumise aasta muide) tellis Prantsuse šokolaadikompanii Lombart oma toodetele hulga 2012. aastat kujutavaid illustratsioone. Eelmise sajandi algusele tüüpilised autokered, millel kuus tiiba ja ees propeller ja millega nad arvasid linnade vahel lendavat. Lennuväljad igal katusel. Natuke kinnisem, aga muidu sama klassi asjandus (propelleriga!) pidavat 8 tunniga Kuule lendama... Kuid ühel pildil näitas tavalise laualambi välimusega riistapuu seinale pilti kellestki tuttavast kusagil Aasias, kellega tollele ajastule tüüpilises riietuses inimesed niimoodi vestlesid; muide, vanaaegset portselansegistit meenutavat telefonitoru kõrva ääres hoides.

Sama mustriga haakub veel Arthur C. Clarke’i raamatu „2010: Odyssey Two” („2010. Teine odüsseia”. 1982) tehtud samanimeline film – seal lendasid nad Jupiterile ja peategelane töötas rannas sellise läpiga, nagu see praegu tõesti võimalik on.

Sääraseid näiteid võiks tuua terve pinu, kuid järeldus on niigi ilmne: kommunikatsioonitehnika arengut on ennustatud suhteliselt õigesti, transpordivahendid on unelmatega võrreldes pehmelt öeldes haledad.

Mõtiskleks hetke: miks see nii on? Rooma klubi 1972. aastal ilmunud raamatu „Limits to Growth” („Kasvu piirid”) järeldusi ei ole keegi ümber lükanud. (Nemad aga teatavasti ei ennusta konkreetselt ühtki asja, nad näitavad kuiva matemaatikaga, mis maailmaga tõenäoliselt juhtub olemasolevate tendentside jätkudes. Nende seni viimase, 2004 aasta kohtumise nimi oli muide „Limits of Ignorance”...) Kõik unelmate liikumisvahendid oleksid põhimõtteliselt võimalikud, kuid nõuavad tohutult energiat. Ja ka rumalaimatele hakkab kohale jõudma, et sellega on halvad lood. Nii suudavad meie unelmate tempos püsida vaid valdkonnad, kus eesmärk ongi kulutada võimalikult vähe ainelisi ressursse.

Tegelikult valitseb selline kummastav vastuolu – ühelt poolt tunnustatav ettenägelikkus kõrvuti absoluutse möödapanekuga – pea igas valdkonnas. Võtame näiteks toidu: 1894. aastal toob McClure’i ajaleht ära prantsuse teadlase Marcelin Berthelot’ ennustuse, et viljapõllud on saja aasta pärast haruldus ja toitu toodetakse. Selliseidki allikaid võiks loetleda sadu ja küllap on pea igaüks näinud tollest ajast pärit pilte, mille sisu lühidalt kokku võetuna on, et toit on tulevikus tablettide kujul. Või kui kedagi eraldi välja tuua, siis Baron Russelli 1905 ilmunud raamatut „A Hundred Years Hence” („Saja aasta pärast”), milles ta ennustab saja aasta pärast õhupuhastajaid, automaatpesumasinaid, kuritegevuse puudumist ja üleüldist taimetoitlust. Ühel tema illustratsioonil aga on sajakorruselise hoone katusel potipalm ja tüüp küpsetab midagi lõkkel – saate aru, otse katusele tehtud tavalisel lõkkel...

Ühelt poolt – päris toit ei ole kuhugi kadunud. Teiselt poolt: misasjad siis on „juustulaadsed tooted” ja viinerid, mille lihasisaldus on null? Või laiemalt, kogu see „toidulaadse maitsega” odav keemia?

Michael Crichton pakub ühes oma raamatus välja paberist ühekordsed rõivad, Stanislaw Lem oma 1961. aastal ilmunud raamatus „Powrot z gwiazd” („Tagasitulek tähtede juurest”) kirjeldab odavate ja praktiliselt ühekordsete rõivaste valmistamist kehale lastava vahuga. Reaalsus on lihtsalt haledam: Hiinas, aga ka kohapeal valmistatud rõivad ja jalatsid, mis teinekord nädalatki vastu ei pea...

1919. aastal arvas USA postiteenistus tõsimeeli, et tulevikus visatakse lennupost kiirema teeninduse huvides õiges kohas langevarjuga alla. Kuid kas keegi oleks tõsiselt võtnud meest, kes ennustanuks tollal, et 2012. aastal läheb kiri igasse maailma otsa paari sekundiga, aga isegi suurem osa suurte töösturiikide elanikest – asju õigete nimedega nimetades – sööb solki ja käib kaltsudes?

Võib-olla ei peaks laipa enam mõnitama, aga vanem põlvkond kindlasti mäletab vähemalt viimast kommunismi saabumise tähtaega, mille kuulutas välja Nikita Hruštšov – 1980. Otsisin spetsiaalselt, kuid kahjuks midagi konkreetselt 2012. aastale osutavat ei leidnud. Vendade Strugatskite varasemates teostes heiskasid kosmonaudid Veenusele Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu lipu, aastanumbriks oli diskreetselt märgitud 19xx. Nende hilisemate raamatute tegevusaeg oli umbmäärane 22. sajand. Ent Ivan Jefremov, kes suutis teinekordki üllatada väga selge pilguga, arvas kommunismi saabumiseni kuluvat kolm tuhat aastat... Ometi – Odessas ju on ühistransport tasuta, sest kõik sõitsid niikuinii jänest ja kontrolöridele anti peksa.

Siit moraal: teatud unistuste puhul on tunduvalt parem, kui need vaid unistusteks jäävadki.
Või kuidas võtta? Kui ühelt vanaaja filosoofilt küsiti, milline on tuleviku linn, vastas ta, et kord nädalas käiakse saunas. Võimalik, et helge tulevik ongi saabunud ja targem on sauna minna, sest ennustamine on väga tänamatu töö.