Mis minust kasu võiks olla?

Lugude jutustaja amet on aegadest, mil inimteadvus ärkas

Võimalik, et ma panen siia [taas] üles kirja „Siin on kõik veel pooleli” – morbiidsest huvist, kaua see mul esilehel ripub... Omal ajal, saidi tegemise aegu 2008 rippus see paar aastat...

Edasist juttu peaks kah ajakohastama ja no andke andeks – copyrighti tekst seal all on aegadest, kui css shadow oli kõva sõna. :-D

Ehk uus leht Drupal 9 peal sai üles veebruaris 2020. Tegemise kohta on täpsemalt päevikus kah (st hetkel veel ei ole; tuleb!)

 


 

Olla kirjanik on meelteseisund või lugupidamatumalt väljendatuna diagnoos. Samas on see sügavalt vaatepunkti küsimus – sobilik annus eneseirooniat on kahtlemata omal kohal, kuid selleks, et Jutustada Lugu nii, et Kuulaja seda kuulata tahab, kulub kindlasti ka parasjagu väärikust ära. Muidugi seab see omad piirid.

Ma panin selle lehe üles 2008. a märtsi esimesel poolel ja kirjutasin motoks lause, mis nüüd pisut vabandav tundub: „Kui sind ei ole internetis, siis ei ole sind olemas”. (Kõigepealt ma kirjutasin tegelikult: „Siin on kõik veel pooleli”. Sait ei saa iial valmis, taas nokitsesin [2015 sügisel] selle kallal põhjalikumalt, aga pärast mõnda aastat võib mistahes asja kohta öelda „valmis”...) Nüüd on koduleht ja loomingu elektrooniline avaldamine ammu norm. Tähtsam on, et avaldataval on ka mingi väärtus. Noh, lugejad otsustavad.

Siis ma kirjutasin veel: „Kord olid raamat ja e-raamat, nüüd on raamat ja paberraamat”. Ka see võitlus on tegelikult läbi ja meeldigu see või mitte, elame juba elektroonilise meedia ajastus ning midagi ei muuda see, et paljud eelistavad paberilt lugeda.

Ma ei ole blogi-inimene. Jah, ma kirjutan palju, kuid... kuidas seda kõige pehmemalt öelda... võib-olla nii, et enamikust blogidest on ju näha-tunda, et mõtetega oli vähemalt sel päeval halvasti. Mina siis parem ei kirjuta.

Olen pannud üles suurema osa enda kirjutatud lühematest tekstidest ja mõnigi alajaotus on täna pigem visand kui lõplik variant. Kui tekib tahtmine minu või lehe kohta midagi öelda, siis ülal kontaktides on mail kirjas.

 

© Aeg selline, et tasub vast ära mainida – siin avaldatud lugudele võib viidata koos algallika äranäitamisega ja neid võib enda tarbeks välja printida, kuid avaldamiseks või mingil muul viisil kasutamiseks palun enne minult küsida.