Mäletan, et olin selline allakümnene, kui käisin esimest korda elus Saaremaal. Kaarti olin näinud. Loksusime mingi tolleaegse praamijõletisega üle Suure väina, edasi tuli natuke unist ja kadakast Muhut ja siis... ei tulnudki uuesti mingile veesõidukile ronida, sest Väikesest väinast sai normaalset teed mööda üle sõita. Seda seal ületades sain teada sedagi, et tamm on ehitatud juba tsaariajal. Igast august muudkui tulvava propaganda taustal tekitas see siiani meelde jäänud dissonantsi – hm, näe, järjekordne tõestus, et selle aja kohta vist ikka valetatakse...

Edasi järgneb Eesti elu kogu oma haleduses ja see paneb teatud määral mõistma millessegi suuremasse kuulumise igatsust, olgu see siis ida või lääne suunas – eestluse masendav, maadligisuruv väiksus. Ja seda mitte niivõrd füüsiliselt, kui hinges ja unistustes. Me justkui tahaksime midagi olla, aga kui maailm pöördub meie poole, et teeks midagi ära, tõmbame kõrvad lidusse ja kaome häbelikult kadakate vahele – tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt...

Hiljem käisin aastaid igal suvel Küberneetika Instituudiga Loona mõisat taastamas (olgu, meie panus oli peamiselt destruktiivne ja nii poleks see iial valmis saanud...) ja ma pean juba üle 30 aasta kuulama õige mitu korda aasta ühe oma sõbra äärmiselt sapist südamepuistamist väina ületuse teemadel, sest kõva käega abikaasa veab teda kõigil pühadel sugulaste juurde. On 21. sajand, Eesti peaks justkui olema arenenud tööstusriik, „me elame paremini kui kunagi varem” ja meie mandriosa ja kõige suurema ja selgelt kõige olulisema saare vaheline püsiühendus liigub kiirusega 2 lubadust aastas, nii et meis kõigis – ja ma mõtlen lasteaialasteni – settib masendus, et meie silmad Saaremaa püsiühendust ei näe.

Miks?

Arvutused. Noh, neid võib igasuguseid teha. Kuulge, ma olen ka projekte kirjutanud – see ei erinegi palju ulme kirjutamises – lase fantaasial lennata! Ja kui pärast keegi ütleb, et metoodika on jama ja sa ei võtnud arvesse seda ja seda, saad alati tuua kuus linki jaburatele saitidele, mis esmapilgul su lähenemist toetavad, ja vastu väita, et aga sa ei võtnud arvesse toda ja toda. Kunagi Rootsis õppides uurisin mingi essee raames just Suurele väinale mõeldes Ölandi silda. Mitte üks enne tehtud arvutus ei pidanud paika rohkem kui 30% piires, paljud ennustused olid kordades mööda pandud. Mitte keegi ei hoolinud sellest – sild oli olemas ja see tegi kõige tähtsamat, tegelikult mõõdetamatut asja – ühendas saare mandriga. See muutis Ölandi olemust. Jah, eks seda saab väljendada ka rahas, rahvaarvus, palkades, laekunud maksudes ja majanduse kogukäibes või milles iganes. Selgelt ja kahtluseta on näha, kui palju kõik paremaks läks.

Keskkond? Kui ma loen, et sild võib rändlindudele ette jääda, tahaks karjuda nördimusest – ärge pange tõsist argumentatsiooni ja lollakat trollimist ühte patta! Olgu, ma pole ornitoloog – võib-olla tõesti leidub nii loll part, kes peadpidi sillale sisse sõidab, aga kuulge, olen ise näinud, partidel on silmad ja nad suudavad takistustest mööda minna. Ja muide, ohtu peaks saama hinnata selle järgi, kui suured parved end parvlaevade otsa surnuks lendavad? Tallinnas jäeti omalajal üks oluline tänav ehitamata, sest patoloogilised virisejad pidasid sabatid mingi puu pärast, millest 99,999% eestlasi ei teadnud ega hoolinud... Olgu, paar aastat tagasi käituti teatud rämpsremmelga puhul mõistlikumalt, nii et meil on lootust – ei jäta silda ehitamata sellepärast, et keegi tola muretseb, et mingi räim ei oska pärast koju minna.

Aga mõtleks korra suuremalt?

Kõige odavam ja mõistlikum on ikkagi tamm. Seal pole ka mingit olulist laevaliiklust, aga olgu, mingi veerandi keskel, sügavamas osas võib ju purjutajate jaoks sillale või tunnelisse panna. Saaremaa püsiühendusel on näiteks sellesama Ölandi silla või mistahes teise samas suurusjärgus sillaga võrreldes oluline erinevus – trass läheb üle väga madala mere, mis ühel päeval niikuinii kuivaks jääb.

Sama kehtib ka tegelikult Saaremaa-Hiiumaa, Hiiumaa-Vormsi ja Vormsi-mandri vahel.

Olgu, seda viimast ei saa siiski tõsiselt võtta – Eesti ei vaja maad nii hädasti juurde, et see kaaluks üles Väinamere kui sellise nii emotsionaalse kui majandusliku väärtuse meie jaoks. Aga see oleks võimalik ja näiteks Holland ei kõhkleks. La Manche’i all on tunnel, Taani saared ja Rootsi on sildadega ühendatud ja räägime Tallinn-Helsingi tunnelist – võib muidugi erinevalt lugeda, aga puhttehniliselt ei oleks Väinamere kuivakslaskmine isegi mitte maailma vingeimate projektide esikümnes. Ja meie vahime Saaremaa püsiühenduse projekti tühjal pilgul juba sada aastat – ega söanda puudutada, et järsku on elus ja hakkab liigutama.

Ühesõnaga, saarlased – kas sild tuleb? Või tulete välja loosungitega „Tahame, et siin poleks tööd ja meie lapsed koliksid Tallinna”, „Elagu väike palk ja kõrged hinnad!”, „Saaremaa – mõttetu kolgas, kuhu satub vaid mõni segane turist ja tuuakse käsukorras sugulasi”, „Ei lõimumisele tsivilisatsiooniga”...?