Igaveses alaväärsuses vaevlev eestlane

Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.

Ja siis tulevad need, kes hakkavad meid, eestlasi, paika panema. Kes üldse tahaksid kõike nivelleerida, sest ainult nende mõtted on õiged. Ja sellest sünnivad artiklid, kus põhjendatakse, kuidas ida-eurooplane tunneb end alaväärsena, kuna jäljendab „eurooplast”, läbi selle, et ta seda piisavalt truult ja mõtlemisvõimetult ei tee... Jah, just täpselt nii absurdselt – aga asja mõte ongi ju ära panna, mitte midagi sisuliselt põhjendada.

Kõigepealt on esimene suurim mõtteviga, nagu oleks jäljendamine midagi iseenesest halba. Teatud abstraktsioonitasemel on kogu õppimisprotsess jäljendamine. Kas tõesti inimene nii liigi kui üksikisikuna õppides ja arenedes „jäljendaja[na] tunneb alati, et on alaväärtuslik ja jääb oma jäljendamisobjektile alt üles vaatama”? Kas kogu läänemaailm tunneb end igavesti alaväärtuslikuna, olles laenanud kreeklastelt suurema osa valgustusajastu mõtteid? Araabiast numbrid? Egiptusest kolmnurga pindala arvutamise valemi? Kas kogu maailma raamatupidajad tunnevad end alaväärtuslikuna, „jäljendades” itaallaste väljamõeldud deebetit ja kreeditit?

Edasi on jutt sellest, kui raske on „püüda” midagi sellist, mis „ajas kogu aeg muutub”, ja sellest võimetusest tulenevast meeleheitest, mis justkui põhjendaks jäljendamisest loobumist. Ka see on väga huvitav mõttehüperbool, mis põhineb esiteks mitte millegagi põhjendatud eelarvamusel, nagu oleks ühe teatud inimgrupi arengud a priori jumalikult õiged ja vaidlustamatud, ja teiseks kumab sealt läbi solvumine, et miks meid ometi ei jäljendata. Mõlema koosmõjul sünnib teine suur mõtteviga, mille tähelepanelikum lugeja ilmselt juba ise sõnastas – võimetus mõista, et vahest polegi kunagine jäljendamisobjekt enam midagi jäljendamisväärset? Et maailm on vahepeal edasi läinud?

Kolmas mõtteviga on, nagu oleks „läänelikkus” mingite kindlate parameetritega pakett. Võib-olla vaidleb keegi vastu, kuid eestlastel ei ole olnud mingit erilist tõrget teadus-, kunsti-, kirjanduselu või maailmamajanduse toimimisega. Jah, meil on tõrge Brüsseli ettekirjutustega. Hm, saame me siis ühtmoodi aru, et kuna brittidele läks asi talumatuks, on nad nüüd lääne ühiskonnast kustutatud? Prantslased ei kuulu NATO sõjalisse organisatsiooni, aga Türgi kuulub? Kelle me maha tõmbame ja määrame igaveses alaväärsuskompleksis vaevlema?

Loomulikult jõuavad kõik sellised käsitlused välja inimese seksuaalkäitumiseni ja siin lähevad asjad eriti lõbusaks. Illustratsiooniks paljaste naistega kooliõpik ja tõdemus, et ju käib jäljendamine üle jõu. Ja seda olukorras, kus Ida-Euroopa suhtub alasti inimkehasse viimasel ajal palju vabamalt kui Lääne-Euroopa, kus naistel soovitatakse end kinni katta ja spordimeeskonnad peavad loobuma ergutustüdrukutest, sest need, kes on harjunud oma naisi kotis pidama, lähevad neid nähes pöördesse.

Viies mõtteviga on samuti mitte millegagi põhjendatud eelarvamus, nagu oleks teises maailmasõjas demokraatia säilitanud Euroopa-osal ja Põhja-Ameerikal mingi läänelike väärtuste monopol. Jah, muidugi elavad nad määratult paremini kui see osa, kus märatses punane katk, kuid eelnevatel sajanditel oli kuni Venemaani välja tegu ikkagi sisuliselt ühe kultuuriruumiga, kust sirgus tänapäeva tehniline tsivilisatsioon kõigi oma eeliste ja puudustega.

Või on tegu hirmuga, et fookus hakkabki taas nihkuma? Kas pole ironiseerimises „valge elustiili viimane reservaat” võimetust ära tunda, et nii asjad ongi? Või täpsemalt, sõna „viimane” on eneselohutus ja see, mis viib maailma edasi, sünnibki kusagil mujal, mitte enam seal, kus kivistunud läänelikkus on harjutud seda enesestmõistetavaks pidama?

Külma ja tühja maa võimalus

Meie tulevik sõltub peamiselt sellest, kas me suudame maailmas toimuvast ja oma elukoha spetsiifikast panna kokku komplekti, mis annab meile eelise. Teisiti öeldes oli eestlane selle maaga aastatuhandetega kohanenud – me püsisime siin sellepärast, et olime selles parimad. Ajad on muutunud, me elame hoopis teistsugust elu kui eelmistel aastatuhandetel. Me peame muutuma.

Me olemegi muutunud, loonud liitlassuhted hoopis teisele mandrile tekkinud riigiga – kus, muide, oleks asutamishetkel võinud saada riigikeeleks ka nende meeste keel, kes plekki riietatuna 800 aasta eest meile esimest korda euroopalikke väärtusi tõid – ja üritame kuidagi hakkama saada mandrisuuruses veidras moodustises, mis siiski on praktiliselt kõigilt parameetritelt parem kui teised võimalused.

Meid ei aita kuidagi ülbe ja rumal osatamine, et te, alaväärsed, pole veel piisavalt arenenud, et kõik „euroopalikud” rehad ja lehmakoogid läbi astuda. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole olemas mingit tardunud „väärtuste” paketti ja veel vähem on seda EU bürokraatia. Eestlastel on ennegi jätkunud mõistust mitte kõiki lollusi omal nahal proovida. Võib-olla oleks aeg hoopis tasapisi harjuda mõttega, et teinekord on meil õigus?