Alustame ühest põhimõttelisest asjast – kergliiklusest. Mis tähendab, et peaksime lõpuks Tallinnas maha pidama diskussiooni, mis peeti näiteks Skandinaavias ära rohkem kui poole sajandi eest – kas rattur on inimene?

Jäägu see tulevaste ajaloolaste otsustada, kas tegu on raske okupatsioonipärandi või eestlaste olemusliku kilplaslikkusega, kuid mitte ainult linnaplaneerimises, vaid suuremal hulgal elualadel on saabunud veider olukord, kus meil on spetsialistid ja teadmised, ent need, kes otsustavad, soperdavad omaette, mainitutest suuremat välja tegemata.

See mõttekujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud, seda on erinevad autorid kasutanud vähemalt pool sajandit, nii et ma ei riski öelda, kes oli esimene.

Peaaegu ühtki probleemi ei saa lahendada, tungimata selle juurteni.

Mis mehhanism see on, mis sunnib muidu üsna ajutegevusega olendeid ühel hetkel lemmingutena järve sammuma? Mis paneb näiteks koolidirektoreid käituma nagu hüsteerilisi vanapiigasid, kes seelikuid vastu rinda surudes laua peal kepseldes kiljuvad, kui hiirekest näevad?

Tavaline argument kosmoseuurimise vastu on, et kas pole vastutustundetu, isegi alatu kulutada raha uudishimu rahuldamiseks, kui siin Maa pealgi asjad korras pole?

Vastu võiks sama õelalt küsida, et kuidas seostuvad mingiski mõttes inimväärse „korraga” islamiterrorism ja väärakad, kes kaebavad su kohtusse, kui sa ei luba neid lasteaeda liputama.

… rohkem kui teised. Tõsiselt ka – igaüks, kes teisiti väidab, on rassist.

Ma tahaksin elada päevani, mil ka Eesti on mõne omadest üles tiirlema saatnud.

Seni jääb kaasa elada teiste taevaskäimisele ja loomulikult tuleb selles kontekstis kõigile esimeseks pähe ISS – rahvusvaheline kosmosejaam.

Lubatagu alustada üsna karmil ja otsekohesel toonil – konservatiiv olla ei tähenda loll olla! Jah, konservatiivse maailmavaatega kaasneb teatud ettevaatlikkus, õppimine ajaloost ja läbiproovitud lahenduste eelistamine avantüüridele, kuid seda ei tohi segi ajada progressihirmu, esoteerika ja ignorantsele sõnavahule ehitatud trollimisega.

Enne, kui võtsin põhjalikumalt vaagida peresid toetava maksusüsteemi võimalusi, kirjutasin kevadel USA kosmosevägedest ja sellega seonduvalt kosmoseuurimise vast kõige olulisemast numbrist – ühe kilogrammi maalähedasele orbiidile (LEO – Low Earth Orbit) viimise hinnast.