Homme on hullem, Tallinnas veel eriti

Järgnev mõtisklus on inspireeritud ühelt poolt viimasel ajal ilmunud artiklitest, mis erinevate nurkade alt (nii Tallinna dimensioonis kui üldisemalt) püüavad modelleerida tulevikku, ja teisalt sain mais ülikoolis läbi aine, mille olemuse võtabki lühidalt kokku nimetus Tasa-Tallinn – unistus linnast, kus meeldiks elada (selle projekti raames sai aasta jooksul suuremas seltskonnas teema üle mõtiskletud).

Meie mõtlemist kammitseb alailma liiga kitsas vaade ja sellest tulenevat häda võiks kokku võtta iidse tõdemusega – pole mingit kasu teada vastust valele küsimusele. Seega teeme kõigepealt selgeks, kuhu Tallinn kui selline asetub üldisemal skaalal.

Tallinnas elab umbes kolmandik Eesti elanikest. (Siin ja edaspidi on juttu nn Suur-Tallinnast, ehk linnast kui nähtusest, mitte mingitest tegelikkuses nõmedalt suvalistest administratiivsetest piiridest.)

Eesti jaoks on Tallinn kahtlemata disproportsionaalne ja seda vastandumist tunnetame me igal tasandil iga päev – on Tallinn ja väljasurevad kolkad. Hea, et vähemalt on Tartugi, mis ponnistab midagi olla, aga mujal on ainult depressiivsed väikelinnad, hüljatud talud ja vanurid aegamööda kustumas sissevarisenud katustega kolhoosikeskustes; ja siis on veel Ida-Virumaa, kus sünged kaevanduslinnad ja alkoholism ja kuritegevus… – no õnneks ei ole päris nii, aga julgegem välja öelda, kuidas suur osa tallinlasi Eestit näeb.

Zuumime mõttes kaarti välja, nii et peale mahuvad vasakul Göteborg ja paremal Peterburi (ülal vähemalt Tampere ja all Gdańsk). Sellest on palju kirjutatud ja kahe lausega ma parem ei proovigi edasi anda, miks on linnad seal, kus need parasjagu on (juba Hansaliidu aegadest).

Selge anomaalia on Peterburi, aga see on orkide aken tsivilisatsiooni. Ent niimoodi kaarti vaadates on Tallinn pisut väike – mitte Helsinki, Stockholmi, Riia või Malmö klassist, vaid pigem Gdański – Poola meresadama – klassist (olles siiski kraad kangem kui Turu, Klaipėda või Rostock). Ühesõnaga, mereäärse pealinna kohta nigel. Aga arvestades rahvaarvu – hea, et meil sellinegi on.

Vaadake, linn peab olema teatud suurusega, et seal n-ö midagi toimuks – tsivilisatsiooni arenguks on vaja teatud kultuuri, teaduse, tööstuse, raha ja võimu kontsentratsiooni. Eesti häda on selles, et meil on jõudu ainult üheks selliseks linnaks.

Kui asja veel üldisemalt tasemelt vaadata, siis on inimkond siin-seal teinekord varemgi saavutanud suhtelise külluse lähedase seisundi. Paraku, kõikjal on – selle asemel, et midagi ära teha ja/või inimeste elu paremaks muuta – kulutatud ressurss umblollakatele asendustegevustele. Kesk-Ameerikas muutusid igapäevaseks inimohvrid ja võitlusmängud, kus kaotaja alati sureb, Egiptuses kuhjati kokku kivihunnikuid, roomlaste suurimaks varanduseks muutus nende hääl ja muide, nad oskasid end kõige põhjalikumalt välja suretada (tänapäeva Itaalia elanikud ei ole geneetiliselt vanade roomlaste järeltulijad).

Meie tegeleme rohepöördega.

Või Tallinna juurde tagasi tulles – ummikud muudkui kasvavad, nii ajaliselt kui ulatuselt. Mida meie teeme?

Plaane.

Plaanidel tõesti pole vigagi. Aga ellu neid ei viida. Algne põhjus on taas muidugi selles, et praktiliselt taasiseseisvumisest peale istuvad migrantide häälte najal linnavalitsuses korruptantidest pidurid.

Näiteks on olemas Tallinna ja Harjumaa kergrööbastranspordi teostatavus- ja tasuvusanalüüs (2019; MKM-i kodulehel väljas). Raudteeühendus oleks kiire, keskkonnasõbralik ja mugav – ja sealjuures majanduslikult tasuv.

Harjumaalased kulutavad aastas 1,5 miljardit eurot autoga liikumisele. Tallinn kavatseb kulutada rööbastranspordi arendamisele 1 miljard eurot 30 aasta jooksul. (Saate aru, autod kulutavad selle perioodiga (30 x 1,5 =) 45 miljardit, eks ole, ja trammiga „servast natuke näkitseme ja kuulge, ega enne aastat 2040 ju liigutama ei hakka…” Ja majanduslikus mõttes ei investeeriks ju keegi sentigi firmasse, mis kulutab arendusele närused 2%…)

Rohepesu ikka üldse ei häbene – mis asi on „keskkonnasõbralik gaas”? Ma saan aru, et meie valulävi on kõrge, oleme harjunud nägema plakateid „NLKP 26. kongressi otsused ellu”, aga kuidagi rõve ja räpane tunne on vaadata neid üdini valelikke kirju bussidel, mille ainus roheline asi on ju tegelikult värv.

Jalgrattateed – no see tõesti ei ole enam inimese, vaid tulnukreptiili tase, kui linnavalitsus väidab, et see 100 000 liitrit punast plastikvärvi, mis sügisel (1,5 miljoni euro eest) tänavatele kallati, et jalgrattateid imiteerida, ja kevadeks suuremas osas läinud oli, on… till-till-pommadi – loodussõbralik…

Või võtame ühe konkreetse näite, mis paraku on pigem reegel – sõidan suviti teinekord marsruuti, mida oli omal ajal hea läbida Tähetorni tänava kaudu. Mõne aasta eest läks tee remonti ja pärast taasavamist sõitsin sealt mõne korra ja nüüd väldin seda teed. Seda teed ei tehtud paremaks, vaid palju-palju halvemaks.. See tee on kitsas, mõlemal pool sügavad kraavid, ja täis takistusi – ringe ja hüppeid.

Ühesõnaga, selle asemel, et teha tee, tehti ropp inimvihkajalikkuse apoteoos ja kindlasti pole ma ainus, kes eelistab pikemat ringi – mööda teid, mis on tehtud enne, kui asja kallale lasti patoloogilisest sadismist pakatav seltskond.

Ja üldisemalt – meie raha kulutati ära asendustegevuseks, tulemuseks teesarnane kasutuskõlbmatu käkk, mis sülitab näkku kõigele sellele, mille saavutamisest jutlustatakse: keskkonnasõbralikkus, inimestega arvestamine etc etc.

Ühesõnaga, Tallinnas ei ole ega tule kergliiklusteid; senise tempoga jätkates jõuame umbes poole sajandiga Põhjamaade linnade tänasele tasemele. Meil ei ole ega tule põlvkonna jooksul tänapäevast rööbastransporti. Meil ei saa kunagi olema isegi normaalseid autoteid, sest kusagil on mõtlemisega midagi kohutavalt viltu läinud, teedest saavad takistusribad ja keegi sonib „targast teest” ja keegi autoliikluse maksustamisest…

Ja lisame siia juurde (ikka ainult lollide valijate valitud saamatu valitsuse omakasupüüdliku soperdamise tulemusena tekkinud) akuutse energiakriisi ja 90-nda alguse rubla kukkumise aegadega võrreldava inflatsiooni ja…

… vaadelgem asja niipidi – selles kõiges on osa vastusest, miks me oleme nagu kleebitud Euroopa vaeseimate riikide hulka. Nimme oli eelnevas läbisegi väga suuri küsimusi ja detaile, mis üksikult võetuna on vähetähtsad. Ent nähkem selles kõiges süsteemi – kahjuks tundub, et nii linna kui riigi tasemel pole me üldse aru saanud, misasi on iseseisvus. Et päriselt tuleb ise otsuseid teha ja nende tagajärgede eest ka vastutada.