Lollide petmisel põhineval valitsemisvormil pole demokraatiaga mingit pistmist

Ma lõpetasin ühe eelmistest mõtisklustest küsimusega, kas me oleme valmis kaaluma üleminekut avalikule hääletamisele? (St kuhugi jääb vähemalt järgmiste valimisteni kirja, kelle poolt sa hääletasid.)

Minu käest on küsitud, kas ma olen demokraat? Vastus on, et kindlasti, kuivõrd ka Antiik-Ateena oli demokraatlik. Kes ei mäleta, siis tegu oli orjandusliku demokraatiaga, kus hääleõigus oli meessoost kodanikel, kes olid ühtlasi valmis vajadusel ka riigi heaks tööle asuma. Ei, ma ei ole demokraat, kui jutt on sellest demokraatia karikatuurist, millega meie siin endale taskusse soristame.

Hääletamisel on mõte siis, kui see reaalselt midagi muudab ja hääle andmisega peab kaasas käima vastutus. Kleisthenes mõtles seda kõige paremini, aga juba otsustusõiguse laiendamine ca 10% elanikkonnast tõi kohe esimesel katsel, juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi välja kõik demokraatiaga paratamatult kaasas käiva – korruptsiooni, ebakompetentsuse ja lühinägelikkuse.

Edukatel demokraatiatel on seega üldiselt lisaks mingi mehhanism, mis lubab sõdade ja muude suurte hädade korral muuta valitsemise hulga autoritaarsemaks. Siin on vast sobilik näiteks tuua „vana head Inglismaad”, kus Neville Chamberlaini peavad paljud üheks nende suurimaks häbiplekiks ja Winston Churchillil tuli riik päästa – on sügavalt vaieldav, millise valitsusvormi puhul satub etteotsa rohkem tõelisi äpardeid…

Ja siis on Eesti. Meil on parlamentaarne demokraatia, millele on külge poogitud… mingi topis. Aeg-ajalt üritab keegi põhjendada, et president ju teeb ka midagi. Teeb küll, aga väide, nagu see oleks vajalik, on alamõõduline häma. Lugege Riigi Teatajat, kui ei usu – president dubleerib mõningaid riigikantselei, välisministeeriumi ja riigikohtu funktsioone ning tema ainus rangelt reglementeerimata tegevus on õigus armu anda; ja eriti see praegune suudab isegi medalite jagamisega alati midagi ilget kokku keerata.

Ja siis me vähendame kaitsekulusid ja saadame laiali Kaitseväe orkestri. Kuidas seda nüüd öelda… ühelt poolt on see Kaitseväe juhtkonna poolt geniaalne samm – (käegakatsutav) kaitsevõime on peamine ja lühemas perspektiivis võib tõesti loobuda pigem n-ö hingest. Aga see on ka väga selge osutamine sellele, mis on meie riigis valesti – tühja sest kultuurist ja kaitsevõimest, peaasi on pappi sebida. Omadele – me ei ole ju näiteks kuhugi jõudnud Euroopa sotsiaalhartaga.

Seletatagu mulle ainult ära, mida on demokraatiaga ühist valitsusvormil, mis põhineb lollide petmisel…

Kodanikujulgus on kõige sellega seotud niivõrd, et usaldus oma valitsuse vastu, usk tulevikku ja ka teadlike kodanike aktsepteeritud tahe oma maa ja rahva eest seista on midagi, mis meil on puudu. Midagi, mis hakkas tekkima ilmasõdade vahel, ent mille, tundub, oleme jälle unustanud.

Kodanikujulgus on otseselt seotud sõnavabadusega ja eriti kirjutava inimesena – lubatagu öelda – tajun seda dimensiooni võib-olla teravamalt kui enamik. Ma suuresti mõistan probleemiasetust, millele vihjab Maarja Kangro (ERR, 17.05.21) – meil on siin, turvalises kodus, kohvitass käeulatuses, hea julge olla.

Nojah, ega minagi väga igatse taga aegu, kui iga teravama kirjatüki eel ja järel tulnuks hoolsalt laskmist harjutada, juhuks kui mõni d’Anthès või Martõnov solvuda võtab.

Nali naljaks, aga tegelikult on jutt ikka ühest ja samast asjast – oskusest ja julgusest oma riiki pidada. Meile topiti presidendiks varem suhteliselt tundmatu Brüsseli raamatupidaja. Veelkord, täiesti tõsiselt – Piip ja Tuut oleks olnud palju, palju-palju-palju parem valik.

Ja odavam. Väidan täiesti tõsimeeli, et kaitseväe orkestrit on ühele riigile rohkem vaja kui sellist presidendiameti mõnitust, nagu meil praegu. (Sest on riike, kus president on päriselt ka riigipea ja rahva liitja ja seisab hingega selle eest.)

Asja teine pool on, et reaalses maailmas on situatsioone, kus rääkimine ei aita. Sest vastaspoolel on teistsugused arusaamad. Siis tuleb – piltlikult öeldes – püstolid välja otsida ja rääkida keeles, millest aru saadakse. Jah, meil on tööjaotus – ühed on paremad kirjutamises või pillimängimises, treenivad seda päevast päeva ja ehk saavad selle eest teinekord tasugi. Teisi õpetame relva käsitsema. Ja kõige selle juures ei tohi ära unustada, et riik elab ja areneb ainult siis, kui see kõik on tasakaalus – need, kes meie hulgast kaitsmisega tegelevad, peavad teadma ja mõistma nii loogilisel kui tundetasandil, miks nad seda teevad. Ja siin on vaja nii sõnu kui muusikat.

Ainult et mida teha siis, kui see – nagu öeldud – lollide hääled pettusega kokku meelitanud seltskond töötab enam-vähem avalikult omariikluse vastu? Kas on kohane võrdlus ärkamisajaga, kui üsna suur osa haritlastest ja kesk-kõrgklassist vaatas kas vene või saksa poole?

Kiireid ja häid lahendusi meil niikuinii ei ole. Globaliseerumine on, nagu nimigi ütleb, globaalne nähtus, mille suhtes meil on ainult valida, kas kaasa minna, kaasa lohiseda või avaldada vastupanu ja hävida. Euroliidust me ka kiiresti välja ei pääse; Vene oht ripub meie pea kohal vähemalt sajandi lõpuni. Surve eesti keelele kah ainult kasvab ja pole ka ette näha, et enne, kui asjad väga hulluks lähevad, tuleks murdepunkt, kus valged inimesed ütlevad, et minge kõik kuradile, meie viisime tsivilisatsiooni üle maailma, meie oleme teinud kõik suuremad leiutised ja valitseme tegelikult siiani maailma – me oleme väga uhked, et oleme valged.

Või millal lõppeb see silmakirjalikkus, et ohime, et „kasutame Maad, nagu oleks veel kolm varuks” ja tegeleme siin endale vee peale tõmbamisega, selle asemel et asetada küsimus nii, et kuulge, valge inimese kannataks planeet juba välja, nüüd tuleb tegeleda sellega, et teised sobitada.

Ja alguse juurde tagasi tulles – kui me tahame tulevikus olemas olla, tuleb julgeda esitada õigeid küsimusi. Tuleb julgeda olla riik ja rahvas. Mitte tolatseda selle ümber. See on tegelik valik, mille valijad peavad tegema.

Kui nad suudavad reklaamist läbi näha. Ja kui ei suuda või ei taha, siis on meiega tõepoolest lõpp.