Kaks pedet ostsid omale lapsed. See ületas eestlaste jaoks uudise läve; teatud mõttes on tõesti huvitav teada, et seda on võimalik enam-vähem legaalselt teha… Aga kas ja kui palju see meid reaalselt puudutab? Tegemist on seni väga marginaalse nähtusega ja kui keegi arvab, et lapsi pole varem ostetud ja müüdud, on ta nii naiivne ullike, et sellisele jääb vaid kaasa tunda. (Huvitaval kombel on just nüüd viimastel kuudel välja ujunud paar lapsendamisskandaali…)
Meie ettekujutus orjusest ja inimkaubandusest on jäänud kuhugi sinna „Onu Tomi onnikese” ja „Seiklusjuttude…” nüüdseks juba väga hallide aegade värvikirevasse maailma; kusjuures värvikirevaks, ehk köitvaks, põnevaks ja mitte nii ebainimlikuks muutis selle – nüüdseks kah juba väga ammuste – kirjanike fantaasia. Mitte keegi ei seila enam purjelaeval Aafrika rannikule ega aja seal laevale kettidega kokku aheldatud musti mehi-naisi-lapsi, kelle rannikuäärsed neegrid on neile sisemaalt püüdnud.
Moraal vastab alati ühiskonna vajadustele. Jah, orjus on jõle, kuid kuidas ka meile ei meeldiks mõelda, et võitis humanism, on orjus alati olnud seal, kus on palju odavat inimmassi, ning muutunud ebaotstarbekaks ja kadunud, kui olud muutuvad – sest ori on väga halb tööjõud ja orjandus seega ebaotstarbekas majandusmudel. Ei USA, Sparta ega Vana-Rooma reeglina orjastanud „omasid”, samas kui teisalt müüs Suurbritannia orjaks ka iirlasi ja „kriminaalset elementi”; ka GULAG oli vahend „ebavajalikest” klassidest ja rahvastest lahtisaamiseks.
Mis armastus asjasse puutub? Spartalased armastasid oma orje. Konföderatsiooni plantaatorid armastasid oma orje. GULAG korraldati ka armastusest inimese vastu. Kõigil juhtudel oli tihti armastus soost olenemata füüsiline ja vahetu. Armastusest on alati soninud kaliibriga jõletised, alates bolševikest ja inkvisiitoritest, ja seda teevad ka kõik väiksemad kriminaalsed peletised. Ei ole midagi teha, väljaheitest ajudega kahejalgsed on verbaalse oksega üle kallanud kõik pühad ja helged mõisted: mida hullem värdjas, seda silmakirjalikumat vagajuttu sealt tuleb.
Vana tõde – ära kuula, mida nad räägivad, vaata, mida nad teevad.
Inimesi on alati ostetud ja müüdud. Ahelad on üldiselt kadunud – neid ei kanna ei Põhja-Korea ehitustöölised Venemaal ega Hiina õmblustöökodade naised ega kohviistanduste lapsed. Ka orjade märgistamine üldiselt ei tasu ära, kontrolli all saab neid teistmoodi hoida; uus trend selles vallas on muidugi kiibistamine. Kuna orjatöö kasutamine ei tasu end üldiselt ära, on inimeste ostmine ja müümine taandunud sektoritesse, kus teatud omadustega inimkehal on väärtus – naised ja lapsed.
Moraal vastab alati ühiskonna vajadustele! Naiste ostmine ja müümine taandus läänemaailmas sajandite eest pruudilunaks ja mitte kõlbelisest pahameelest – isegi mitte kadedusest, et rikas taluperemees endale parema naise ostab! –, vaid talu muutus keerukaks tootmisüksuseks ja paremini töötasid need talud, kus peremees ja perenaine n-ö moodustasid meeskonna ja seega oli mõttekas ikka naiselt ka küsida, kas meeskonnast võiks asja saada.
Ja kuigi äsjatoodud väide on suur lihtsustus, pole see siiski vaid targutamine – ühiskonnad katsetavad läbi paljude põlvkondade, sajandite ja aastatuhandete erinevaid ellujäämistaktikaid ning need, mis osutusid ekslikeks, surevad välja. Meil on naised vabad ja võrdsed ühiskonna liikmed. Kui me jääme sel sajandil alla islamiusulistele, kes naisi ümber lõikavad – ehk otse öeldes võtab see võime orgasmi saada ja seega alandab naise kehaks, mille peal end rahuldada –, loevad tuleviku kooliõpilased neid meile oh kui armsaid ja meie ego upitavaid põhimõtteid ja vangutavad pead – elujõuetud lollpead…
Mingil põhjusel vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele kodu pakkumine on tsivilisatsiooni üks üllamaid põhimõtteid. Lääne inimesele on ka aktsepteeritav, kui mingil põhjusel elule alla jäänud vanemad lastest loobuvad (või laste huvides tuleb mõnikord see otsus ka vanemate eest ära teha) ja häirekell ei hakka lööma ka enam-vähem selgetel juhtudel, kus järglaste saamiseks tuleb kasutada välist abi füüsilise või bioloogilise ebaõnne tõttu. Kusagilt siit jookseb aga piir, kui asju õigete nimedega nimetades peame rääkima inimkaubandusest ja eugeenikast.
Ja siin lähevad asjad tõeliselt huvitavaks – meil peaks olema vähemalt õigust teada, millise lepinguga lapsed ostetakse. Ja kui keegi ütleb, et leping on konfidentsiaalne, siis tulge mõistusele – tegemist on inimeste ostmise ja müümise lepinguga! Seal on kindlasti kirjas, et ostja ostab ja müüja müüb. Ja kindlasti on üles loetud nõuded kauba kvaliteedile. Just neid kvaliteedinõudeid ja lepingu tehnilisi detaile peaksime meie – mitte ainult Eesti õiguskaitseorganid – tõsiselt uurima.
Võib-olla see on inimkonna tulevik – et paljunemine on lahutatud normaalsest bioloogilisest ja lapsed on kaup. Igal juhul puudutab meid kõiki siin ja kohe, et millistel tingimustel inimkaubandus toimib. Mine tea, siit edasi mõeldes võiks ju ka abielulepingus olla kirjas, et kui kaup (sündivad lapsed) ei vasta ühe osapoole süül tingimustele, on leping kehtetu ja rakenduvad leppetrahvid…
Kolmandat korda – moraal vastab alati ühiskonna vajadustele. Jättes praegu täielikult kõrvale spekulatsioonid sel teemal, kui tõenäoliselt selliselt muretsetud ja kultiveeritud kaup täisväärtuslikku elu elab või institutsioone koormab, ei ole üheski mõttes tegemist kutsikaga, kelle kõige halvemal juhul saab magama panna. Tegemist on inimolendiga ja me kõik – terve ühiskond! – vastutame kogu ta elukaare eest. Inimkaubandust, eugeenikat ja muud sellist puudutavad seadused ei ole vastu võetud üksikisiku kiusamiseks, vaid just sellepärast, et tegemist on inimestega ja lõpuks vastutab nende eest ühiskond kui tervik. Isegi kui asjaosalistel ühel päeval „armastus” otsa saab.