Alustada tuleks kahest tõdemusest:

1. Muistsest intermeediumist: „Statistika näitab, et meil loetakse palju ajalehti, aga juuakse ka palju viina. Võta siis nüüd kinni, kus on algus, kus ots, mis põhjus, mis tagajärg – kas lehti loetakse ainult purjus peaga või hakkas inimene jooma sellepärast, et luges lehe läbi…”

Miks on meil Eestis nii, et kui loed lehest ametnike artikleid ja juhuslikult oled vastava valdkonnaga kokku puutunud, tuleb peale jõuetu raev? Tuleb tahtmine sellele kirjutanud ametnikule kolki anda või ministeerium õhku lasta või vähemalt minna malakaga Toompeale...

Eesti ei ole selles osas mingi erand, et rasketel hetkedel võtab riigi ja rahva juhtimisel koha sisse vaimne eliit, kõikvõimalikud kultuuriinimesed. Neil on tihti madalam valulävi, rohkem südametunnistust ja lõpuks ka võime selgelt ja arusaadavalt sõnastada, mis on valesti ja mida teha tuleks.

Antud artikkel ei ole kuidagi, ei positiivses ega negatiivses mõttes seotud liikumisega Eesti 200; või siis ainult sedavõrd, et raske oleks välja mõelda perspektiivitumat ja depressiivsemat nime – umbes nagu inimest 35-ndal sünnipäeval õnnitleda sõnadega, et katsu nüüd veel teine pool elust ka kuidagi välja vedada...

Sõbrad, tahtsin puudutada üht teemad, mis minu arvates on probleem, ja meeldiv on tõdeda, et ka Arnold Rüütel ja Mart Helme puudutasid seda oma kõnedes. Kummatigi pean oluliseks toimetaja, tõlkija ja eesti keeles kirjutava kirjanikuna see oma mätta otsast üle rääkida.

Inimesed ja rahvad käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Lisaksin, et tavaliselt eelneb sellele veel periood, kus kõik, kes asjast jagavad, juba julgevad täiel häälel rääkida, et kohe-kohe läheb meil väga-väga halvasti, aga suurem enamik – lubatagu kasutada seda teismeliste kildu – paneb tuima.

Ärge tulge rääkima, et Vene ajal oli ühistransport hullem. Muidugi oli ja on Venemaal siiani. Peruus ja Boliivias on ka palju hullem, olen käinud, tean. Jaapanis on puhas ja tõhus, aga sama ebainimlikult ülekoormatud. Kanada ja USAga, rääkimata Euroopast, aga ei anna võrreldagi; ja ma isegi ei räägi Soomest ja Rootsist.

On see hetk, mil ühiskond sai valusa laksu armastatud näitleja kiire ja ootamatu lahkumise läbi ja tõstetakse pea, et korraks ringi vaadata ja mõelda, miks nii läks.