X, alati, kui ma saan pika jura, et sa oled mu kõige-kõige...
Sa oled mu pind ja konnasilm
Mu päikeserandade tormiilm
Ema kõne kui plika on voodis
Vallaslaps kes just hoida toodi
J1
Sa ära endale loo illusioone –
Ma pole see, kes sureb
Jannu oja kaldal luues oode
Vandele, mis pidada mul tuleb.
Kas arvasid et see on kõik,
Kui õrnalt öeldes au sa vabastasid end?
Jah, selles mõttes julge olla võid,
Nüüd kartma pead vaid iseend.
Ma ümbritsen sind nagu leek,
Ma vallutan su ainsal jäänud teel.
Kaua piinad end veel iseennast pettes?
Kui olen süüdanud sus tule
Ja sa ütled mulle tule
Ma ei kõhkle mitte hetke.
J2
Läheneb lemb mil sind silitan süles
Lõime alt leian ja soojendan üles
Lõpeks lääb looja ka jumala silm
Leekivalt liibunult sirutub ilm
C1
Kui heitlik märtsiilm sa oled loomuldasa
Sul taga naeratust on igivalves kihvad
Kaob malbe neid kui päike pilve taha
Üks hallis kasukas näe pimedusse lippab...
Kuid nagu üle lõpu uuest algad
Sa olemuse eest ei pääse pakku
Ning kuigi jumalate irvet salgad
On just su lombakuses täius uskumatu
C2
See erakkütt kes seisis valguspiiril
Kui ehataevas sulas sumedaks
Ta vaatas põngerjaid ja naistekleidisiidi
Mets tema taga tõmbus tumedaks
Ta kaitses laagrit läbi öiseid tunde
Kas saab siis sõnu seada tema laituseks
Et armastas ta emahunti
Kes oskas käppi kasutada paituseks
Sest niikuinii ta roheliseis silmis
Võis näha õige mitut toopi hundiverd
Ehk inimesena ta halle kiskjaid killis
Ta enda lapsed võisid muuta soerdiks end
C3
See õdus kohvik keset hunditalve
Mil suladesse uskuda on raske
Ma nägin ära hundineiu palge
Ja seni hämmelduses riisun sõnavaske
Sest kulda-hõbedat mul korraga ei olnud
Kuid vähemat ei ole väärt see ime
Kes puistas malbel ilmel inglitolmu
Sest peale olen korranud su nime
C4
Taas tulevad vihmad
Ma usun et
On hommegi taevaste lootuste vett
Ning valulevad mälurihmad
Neis lahustuvad
Ja vahus kumab
Kuldsete päevade mett
Kui pääsulend
Ei näita end
Ja kõigist kes käisid meist läbi
On järgi vaid purustav häbi
Siis ikka on mõni vend
Kelle tulemist
Ja olemist
Saadab hommikussädin
Taas tulevad kevaded
Pakatab maa
Aeg antud on elada
Ja minna tuleb teades et
Kaob piin
Ja siin
Kus eile vaid tume künd
On uuestisünd
C5
Aeg-ajalt tundub mulle et ma elan viltu
Ja lasen uimavoolul allatahet viia
Siis päriskarva tähekildu vilkub
Ja ma tulen siia
Tundma ennast jälle ühes tükis
Tundma et ma olen loodud hundiks
Kes su kõrval igavikku rühkis
Ja su naerust siirast õnne tundis
See värsirida, loodus ööst ja kuust
On nii siiras ja nii võlts ühtaegu
See on igatsusest lohutust
Sest tõesti ainult sind ma armastan just praegu
A1
Kuis hõbekarda hurmavat ja sulnist haldjahüüdu
sa janus otsijale templitipust heitsid
sa naerda ilkusid mu astmeiltõusupüüdu
ja lähenedes enda varju peitsid
Kuid lahvav koiduvalgus näitas tõde
su kuivand allikale ei saa tulla jooma
must sinu tühi kägin pärlikõde
jääb ahvatlema järgmist lolli looma
A2
Tean ammu – ussid jäävad mulda
ja kalad järve
Sõelun kulda –
Neid kes näevad hulga rohkem värve
Ei ole selles meina ega rünnet
Et päikses unelevad väikehinged
Ei iial mõista öise jahi tunnet
Ning minule ei paku pinget
K1
Üle vaikiva laotuse koiduga tulen
Oodatud tuletooja
Loitlev lõõskav vabadusunelm
Hävitaja ja looja
Puhuvad minema surnud saasta
Mu hinge mässavad tuuled
Lõhun su ümbert klaasist puuri
Surun suudluse suule
K2
Kustuvad aegades, hajuvad tolmuks
Kired ja armastus, uhkus ja raev
Praeguse veskis hetk laguneb olnuks
Jääb mälu kui laotuse kandmise vaev
Pilk otsimas tähtedes kauneimat kuju
Suul armsama maitse kui pragunev põud
Üles põrmust ja tühjata jumala tuju
Lasta maailma möirgama loomisejõud
Ikka juua sust taas ja joobuda kuumast
Mis rebitud tähtede tuumast
Võtta saatusel sarvist ja toppida ninali rappa
Ikka võtta sind tüdruk ja elada hetkes
Kires ühekssaand kehade retkes
On vaid nõrkadel valus ja jumala tuli võib tappa
K3
Laskub me hingele arm
Sulatab vere soonis
Äikeses välgatab karm
Loomisloitsude joonis
Sume pimedus
Pime algus
Habras ime
Kust kiirgab taeva valgust
K4
On täna minu juurde tulnud salaleinad
Mis muidu mälu tagakongi pandud lukku
Nad silmapõhjadesse taovad kisud meinad
Kui tabavad taas ühe hurma hukku
Ses suhtes oli vabadus ja iial me ei pärind
Ka praegu pole minul miskit salata
Kui ajakulda lehitsedes vähe hinges närib
Siis iial mitte see, et lasin alata
Sel hullusel mis tänaseks on vaibund
Jäänd tähistama olnut kuldsel kumal
Mu keha mäletab, et hoidsin muusat kaisus
M1
Sa väike räpane ingel
Ma hüüd mis kinkudel kajab
Kui Yini ja Yangi ringeis
Meil tundub on teineteist vaja
Me teel võiks olla üks aed
Kus tagasi eales ei satu
Seal langeda võiksid kaed
Ja hingedest uskumatus
Me huultelt lahvataks loit, kus
Must-valgest saaks vikerkaar
Ma laulaksin loomisloitsu
Su naerust sünniks üks saar
M2
Ei ole ma unedeks loodud
Ei kõhutäidet saa meest
Vaid värskest verest saan joonuks
Ja toitu lõputust teest
M3
Saab sinu sõnust loits
ja puudutustest langeb kaste.
Hing avanenult ootab jalaastet,
kui hajub üksinduse ohvrisuits
M4
Nii valgel kui hingedeööl
Soov leekides tõuseb tuhast –
Tasa langeda lastes vööl,
Ulmakangana habras ja puhas
Sa oled. Minule muusa
Ja muretu tüdruk, kes
Suudab sõnaga ilma muuta
Ja elada värssides
M5
Öeldud sõnad muistsed
Avand haldjavärav
Vaikind vainud tuisksed
Jäänd vaid tähesära
Ja ootus
Tulev pööripäev
Uue koidu lootus
Unepõimes käed
Üle selle piiri
Kõik on lihtne
Kevadkiiri
Suvesihte
Kirgastub
Ent veel
Aeg tiksub
Teel
M6
Aastalõpu pimedus
kui külmund põrgu
su sõnad hõrgud
tunnen ingli puudutust
M7
Ses linnas kus on jõgi keskel
Ja ümber ühesuunaliste teede rägu
Rampraskeil silmil kuulsin jutuvestet
Ning rahvahulgas otsisin üht nägu
Ma teadsin et ei tasu palju loota
Kuid kannatlikkus pole minu ala
Ma klohmin jumalat, siis lepin, ootan
Et tuled siia minu päevi valgustama
M8
Just nagu ääsituli meistri palgeil kumab
Ja kirbeks valutuleks muutub tammeoks
Taig mõtterelva paneb kirgastuma
Kui tähistaevas lausub Equinox
Et sepistustest inkarneerub Terra
On jumalanna süled sellel valla
Kes kogub tulevikud-võimalused kerra...
Ma tola jättis näpud haamri alla
Kuid isegi kui lausun loomisloitsu
Ma tean et mulle aitab ühest nümfist
Kes iluimena on lebanud mu koikus
Ja kellega ma mõtlen ühes rütmis
T1
Pääs keerleva’ Aafrika lõõskavad kõrbed
Miraazide heiklus su silmis.
Su armastus kangastub hõllandeis hõrkeis
Ja põhjamaa jahedais pilvis
T2
Sina oled meri ja mina vulkaan
Ja me suudlused loitlevad valgust.
Meie kirglikest embustest sünnib üks maa,
Mis üle unekuristike kandub.
T3
Et elulõnga heegelduvad paradiisi viivud
Need minu jaoks on minutid mis minu süles kiigud
T4
Sinu omad on nii minu rõõmud kui mu tööd
Nii minu maine kest kui minu unistuste ööd
T5
Mul ammu õnn on olnud elus leppida,
Et parim see, kui saan sind...
Hm, kaisus hoida -
Kuigi sa ju näed,
Mis leppimisega nii hästi riimi läeb.
T6
Mu hinges koos on munk ja sübariit
Kuid munk on vana joodik demiurg
Koos loojanguga lähen ära siit –
Hall kasukas ja lõbus-nukker ulg
Ma päeval teesklen leebet herbivoori
Vaid neide jälitades ärkab kiskja visa
Mu eluläte täidab üllast soovi –
Et iga laps võiks mulle öelda isa
S
Ma pole sulle pühendanud luulet,
Mu laste ema, armas kaaslane.
Ma olen ikka püüdnud nümfe tuulest
Ja ennast põletanud otsingute teel.
Sa oled olnud ikka minu kõrval,
Kord torssis, enamasti hell ja hea.
Sa oled otsind tuge minu õlalt
Ja mina sinu sülle pannud pea.
Ma eale ei kahetse sest ühtki hetke –
Me koduõhtud, laste vaikne melu.
Ma loodan, mõistad, sõber ilmaretkel –
Ma olen sulle pühendanud elu.