Kõik algab ja lõppeb küsimusest, kas täiskasvanud, idee järgi justkui vabal ja seaduse mõttes vastutusvõimelisel inimesel on õigus endaga teha, mida ta tahab? Sealhulgas igasugust keemiat oma organismi viia?

Infoteadusega seostub mõiste Hiina tuba (mida küll kasutas Gottfried Leibnitz juba 300 a tagasi) – kujutlegem kasti, mille siseküljel on juhised, et kui sisestatakse see hieroglüüf, tuleb vastu anda too. Hiinlasele välja võib jääda mulje, et masin mõistab hiina keelt. Tegelikult on see täiesti hingetu.

Seos on äärmiselt lihtne – need kõik ajavad oma asja. Ja sealjuures tölbilt egoistlikult. Mitte mingitest kohutavalt keerukatest „maailmavalitsemise”, „reptiilide pealetungi” või veel eksootilisematest agendadest lähtudes.

2005. aastal ilmus eesti keeles Jack Vance’i jutt „Kuukoi”, kus kirjeldatakse planeeti, mille kõik elanikud kandsid kogu aeg maski („The Moon Moth”, 1961; A. Nikkarevi kogumikus „Aphra”). Tõepoolest kogu aeg, nii et isegi sealviibivad maalased tundsid end mõne aja pärast maskita justkui alasti ka saatkonna siseruumides.

Möödunud pühapäeval kirjutasid 15 riiki alla nn RCEP lepingule (Regional Comprehensive Economic Partnership, olemuselt vabakaubandusleping, eestikeelses pressis tõlgitud kui ’regionaalne kõikehõlmav majanduspartnerlus’), luues niimoodi 2012. a alanud protsessi tulemusena maailma suurima vabakaubanduspiirkonna. Arusaadavalt Hiina eestvedamisel.

Maailm areneb ja mingeid lennuliikluseeskirju polnud loomulikult olemaski ajastul, mis oli näinud ainult mõnd üksikut õhupalli (Vendade Wrightide esimene lennumasin lendas 1903. aastal, vennad Montgolfier’d tõusid esimest korda kuumaõhupalliga õhku 1783. a; esimene aerofoto, muide, tehti 1860.

Järgnev ei proovi kuidagi spekuleerida, kui ausad või mitteausad on praegused USA presidendivalimised, niisamuti kui mind manitsetakse mitte ütlema, mida ma mõtlen kogu Eesti e-valimiste ümber kokku keeratud jamast.

Tallinna planeerima mind muidugi ei võeta – et keegi ei saaks öelda, et ma isegi ei proovi, saatsin oma CV kah Tallinna strateegilise teenistuse direktori konkursile. Loomulikult sain tagasi selle automaatse ja absoluutselt ebasiira blää-blää, et tore ja kaalusime ja kahjuks…

Meie riigis kehtib sõnavabadus. Isegi määral, et sõnal ei pea olema kokkupuutepunkti reaalsusega. Selle väite tõestuseks ilmus just ERR-is “Isamaa kauaaegse liikme” Ott Kaldma arvamus „Vabaduse hind”.

Meid on koolis harjutatud mõtlema ajastutest tootmisvahendite kontekstis: ürgkari, orjandus, feodaalajastu… nüüd siis post-industriaalne või räniajastu.