Vihkamise sajand ja sotsiaalpohmakas

Vihkamise sajand algas „ametlikult” 1917. a nn oktoobrirevolutsiooniga, kuid nii nagu saja-aastane sõda ei kestnud sada aastat, olid seemned külvatud üleeelmisel sajandil ja mõrusid vilju maitseme veel tükk aega.

Kaupo Vipp nimetas oma raamatus naftatipu (Oil Peak) järgset olukorda globaalpohmeluseks. On veel hea sõna „sotsiaalporno”, kuid seda kasutatakse palju kitsamas tähenduses, nimelt selliste dokumentaal- või pseudodokumentaalfilmide kohta, mis üritavad vaatajaid koguda inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades. Aga kole tahtmine on nimetada sotsiaalpornoks kõiki neid sotsiaal-liitelisi teooriaid-praktikaid (sotsialism, sotsiaaldemokraatia, natsionaalsotsialism etc etc) ja sellest tuletada neist tulenevaid hädasid kokkuvõtlikult kirjeldava termini – sotsiaalpohmakas.

Läbikukkunud sotsiaalne eksperiment

Võimalik, et aastatuhandete pärast öeldakse, et ei olnud midagi uut mõtteviisis, millega Õhtumaa endale vee peale tõmbas (või peaaegu tõmbas, tahaksin väga loota – sest kui lootust enam ei oleks, tuleks hoopis teisiti käituda – hakata ette valmistama kloostreid, milles tsivilisatsiooni jäänused loodetavasti järgmise pimeduseaja üle elavad…)

Teooriana tundub täiesti pädev koordineerida ja nivelleerida kõiki ühiskonnaelu ilminguid võimalikult kõrgel, näiteks riigi tasemel. See justkui annaks võimaluse ressursse kõige optimaalsemalt ja samas õiglasemalt jagada ja vajadusel ka muudatusi kõige lihtsamalt läbi viia. Teatud piirini see töötab – ei saa ju salata, et kohutavalt vaene ja ebainimlik Nõukogude Liit suutis mitu põlvkonda olla maailmale hirmsaks ähvarduseks.

Ei ole vaja seletada, miks see katki läks – inimesed lihtsalt ei tahtnud selles elada, nad hakkasid tööd imiteerima, varastama ja jooma.

Ja see kõik kehtib natuke pehmemal kujul ka sotsialismist „nakatatud” Põhjamaade puhul – nii selgelt on näha, kuidas aastakümneid on sotsiaaldemokraadid vaeva näinud, et rootslasest töötahe välja peksta, ja nüüd on nende töö hakanud tasapisi vilja kandma. See kehtib tegelikult terve läänemaailma puhul, USA-ni välja – mis see muud on, kui inimesed vajavad hingeabi ohu tõttu, et Donald Trump laseb põhja Obamacare’i nime all tuntud kohutavalt kalli ja ebatõhusa sotsiaalkindlustussüsteemi.

Peamine häda on selles, et kõik sedalaadi mõtted tähendavad sisuliselt inimese enda vastutuse vähendamist, tema toimetulemise ja eluliste otsuste tõstmist kuhugi määramatusse kõrgusse-kaugusse. Selle loomulik ja paratamatu tulemus on tohutu hulga inimeste teke, kes ainult nõuavad, midagi vastu andmata. Ja kuna inimese toimetulek vanaduspäevil ei ole enam otseselt seotud tehtud tööst kõrvalepandud väärtuse või edukate järglaste hulgaga, on paratamatus, et leidub tohutult kahejalgseid, kes on leidnud hea äraelamise valemi – mitte omada ülalpeetavaid.

Selline – olemuselt sügavalt, afekteerivalt ebainimlik – lühinägelikkus ei ole muidugi iseloomulik vaid sotsiaalpornole, sest ka enamik populaarseid majandusteooriaid on natuke järele mõeldes kindlad genotsiiidivalemid – need ignoreerivad täielikult inimühiskonna kõige tähtsamat küsimust: kust tulevad uued turulised?

Pisenev maailm ja suurte süsteemide paratamatus

Maailm ei ole õiglane! Euroopa Liit on paratamatus! Hoopis iseasi on loomulikult see, kas see on föderatsioon või rahvusriikide liit, ehk teisiti öeldes, kas see toetab sellesse kuuluvate rahvaste vaba arengut või sõidab väiksematest üle. Aga mõelgem niipidi – EL on ca pool miljardit inimest, Hiina on kolm korda rohkem. Hiinlased ei tuleks heameelega näiteks Saaremaa silda ehitama mitte sellepärast, et nad on toredad altruistid, vaid et siis tekivad neil siin õigused. Ja kuna Hiinal on päris suur armee ja tuumarelvad, siis ei saa neid ka vajadusel lihtsalt pikalt saata. Ja Euroopa Liidus on meil võimalik vaielda oma positsiooni üle (ja loomulikult tuleb seda võimalikult visalt ja kavalalt teha!), aga kuidas vaidlused Hiinas käivad, võib küsida tiibetlaste käest.

Ei ole midagi teha – suurtel vertikaalsüsteemidel on omad hädad ja loomulikult meenub nõukaaeg, kui jäi vaid jõuetut raevu tunda kusagilt „ülevalt” kaela langeva solgi pärast. On teatud määral ka paratamatus, et „kõrgele” tõusnutel tekib peapööritus ja reaalsuskadu, et tekib tahtmine manipuleerida info ja tõega, valetada, varjata, vassida, petta ja üldse teha kõike seda, mida üks endast ja rahvast lugu pidav juht iial teha ei tohiks.

Vali sõdu, mida on võimalik võita

Võimalik, et see on naiivne optimism, kuid sellest kõigest on vast võimalik mitte ainult välja pääseda, vaid see enda kasuks tööle panna, kui kasutada seda instrumenti, mis on teinud inimesest selle, mis ta täna on – mõistust.

Tõde ei ole ühe, vaid enamasti rohkem kui 30 kliki kaugusel

Tõe ja vale väljaselgitamine pole olnud kunagi lihtsam! Tõsi, see nõuab natuke eelteadmisi ja kogemusi; nõuab algmaterjalideni tungimist, teinekord tüütute tekstide lugemist ja sellist raskestidefineeritavat tervet mõistust, mis suhtub äärmiselt kriitiliselt kogu avalikku ruumi, uppumata teiselt poolt vandenõuteooriate sohu.

Mõnikord teeb see nii kurvaks – me, eestlased ju oleme tulnud okupatsioonist, me näeme ja kuuleme iga päev, kuidas meedia kaudu meile valetatakse, ja ometi enamik inimesi ikkagi usub, mis lehes kirjutatakse… On kiusatus väita, et kunagi varem pole ühiskond olnud nii haavatav lausrumaluse pealetungist kui näilise infovabaduse ajastul, kuid see ei ole ilmselt tõsi, kui vaid meenutada, millist jama on inimesed läbi sajandite uskunud.

Tuleb veel mõista, et esiteks massimeedia 20. sajandi teise poole Läänes ja totalitarismis olid kaks aluspõhjani erinevat nähtust – Läänes oli see ühiskonna valvekoer, mille parem osa hoolitses üsna rangelt usaldusväärsuse eest, samas kui meil siin oli tegu suukorvistatud ja kohitsetud kaasakiitmisinstrumendiga.

Lääne meedia usaldusväärsus on langenud, sest see on teatud kaudsel moel ära ostetud (kvaliteetajakirjanduse tegemiseks ei ole raha…) Teiseks, Eestis pole pärast taasisesisvumist olnud midagi, mida ilma irooniata ühiskonna valvekoeraks nimetada – meil on vaid tabloidid ja kui ka ERR vähemasti proovib olla usaldusväärne, on paremal juhul tulemuseks ohutu keskpärasus.

Võib-olla ma olen optimist, kuid mulle tundub, et mitte ainult Eestis, vaid terves läänemaailmas on nn suur meedia end täis teinud, selle usaldusväärsus langeb kiiresti ja nišši ruttavad täitma teised – esmajoones sotsiaalmeedia, kuid see on omalaadne võimalus ka uutele või seni marginaalsetele väljaannetele (mis tihti on küll ilmselgelt kallutatud); siia alla kuuluvad ka väiksema levikuga, n-ö piirkondlikud lehed, mis on suutnud säilitada usutavuse.

Miks on pilt vale?

Me oleme korduvalt tõdenud, et pildil on palju asju valesti. Aga miks?

Vestlesin hiljuti ühe oma lähedase noore inimese, arstiga, kes näeb oma silmaga, kui kohutav on paljude vanurite olukord. Kuidas mitte keegi ei taha aidata kuude kaupa mustuses vedelenud ja otsast ussitavat vanurit (kes satub lõpuks haiglasse, kus teda natuke aidatakse, aga kust tal ei ole kuhugi minna ja haiglasse ei saa ta ju samuti igaveseks jääda, sest siis ei mahuks sinna enam ammu keegi peale selliste ja see ei ole haiglate eesmärk, sest siis jääksid kõik teised abita). Ja muidugi ta väitis, et piisaks ju igalt inimeselt ainult kümne euro võtmisest lisamaksuna, et nende olukorda parandada…

Ainult et see ei aita. Ja mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et me maksame juba niigi kõrgeid makse, ehk küsimus pole rahas, vaid selle jagamises. Ja kuigi tõepoolest ei oleks suuremat probleemi veel 10€ võtta, ei piirdu ju asi sellega – kohe tulevad kõik teised, (vabandust, see ei ole iroonia) alates alatoidetud lastest, üksikemadest ja töövõime kaotanutest, ja kui juba andma hakatakse (siit tuleb iroonia tagasi), hüplevad saba lõppu jaburused, kes kõik selle farsiks muudavad, alates veganitest ja lõpetades transgenderitega.

Teiseks sellepärast, et iga ümberjagamissüsteem on kulukas. Kuni selleni välja, et mõnikord, nagu arvutused näitavad, jõuab reaalse abivajajani 3% (ei ole nali!) kulutatud rahast.

Kolmandaks, see ei ole üldine probleem, täpsemalt pole see igal pool nii hull. On väga palju valdasid, kus aasta lõpus on sotsiaalkulutuste raha üle ja see kanditakse preemiafondi. Jah, mõnes neis on siiamaani vallavanemaks endine kolhoosiesimees ja vallas tööl kõik ta sugulased…

Sest kõige üldisem probleem suurtes süsteemides on inimsuse kadu. Inimliku dimensiooni kadu – seadused on ebaisikulised ja kui neis ka on sees teatud tolerants, ei tunne nende elluviijad isiklikult neid, kellele neid rakendatakse. Õiglus moondub kui kõverpeeglis millekski hoopis muuks, kui seda üritatakse nii eripalgelises inimelu keerdkäikudes kõigile ühtmoodi kapaga mõõta.

Sellest nõiaringist on ainult üks väljapääs – viia vastutus inimese tasemele tagasi. Jah, see on väga valus, sest peale on kasvanud terved põlvkonnad, kes leiavad, et neile tehakse liiga. Kes arvavad, et neil ei ole kohustusi, ainult õigused. Muidugi pole mingit kasu rääkida seda juttu vanuritele, kellest mõni võis küll eluaeg olla mõttetu joodik, kuid paljud lihtsalt elasid oma elu nii, nagu oskasid, ega ole süüdi milleski muus, kui et sündisid õnnetul ajal ja õnnetutes oludes.

Ja sama asi ühiskonna tasemel

Eestis ei ole kunagi tekkinud õiget kodanikuühiskonda. Mida aeg edasi, seda ilmsemaks saab, et oli suurim viga pärast taasiseseisvumist lubada endistel kvislingitel end üle värvida – see tähendas, et nad said võimaluse veel terve põlvkond meie ühiskonnaelu mürgitada.

Olgu, töölisklassi ja kodanlust enam vastandada ei saa, kuid nagu näha, on tohutult teisi, ühiskonna kui terviku suhtes normaalolukorras tähtsusetuid vähemusgruppe, mida saab rakendada vastandumiseks. Nagu Marju Lauristini kohta on öeldud, et ta on vaielnud terve oma elu oma vanematega inimnäolise sotsialismi võimalikkuse üle – mõistmata, et sellist asja ei ole olemas, et klassi- või grupivõitlusest tuleneb paratamatult vägivald; minimaalselt vaimsel tasemel: avalikkuse mõjutamine, propaganda, valetamine, info moonutamine ja teisitimõtlejate repsesseerimine. Või härrassotslus, alates järsku haigestunud Andres Anveltist (kel ju absoluutselt kindlasti ei ole mingit seost Danske rahapesuskandaaliga) ja lõpetades Indrek Tarandiga (kes suvel tegeles kõige madalama poliitprostitutsiooniga, korraldades enda peale erakondade vahel enampakkumise) – kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad kui teised.

Valitsemise põhitarkus olevat võtta raha oma vaenlastelt ja jagada oma sõpradele. Meil oleks aeg lõpetada vihkamise sajand – meil oleks aeg aru saada, et ühiskond sureb kätte ära, kui katsuda võimul püsida nende abil, kes ühiskonna heaks midagi ei tee, jagades neile edukatelt töötegijatelt võetud raha.

Meil oleks aeg hakata välja tulema sotsiaalpohmakast – jah, terve 20. sajandi õppis „eliit” edukalt massidega manipuleerima – ehk me saime demokraatia, kus massiivse reklaamitsirkusega ostetakse kokku ajukääbikute hääled, et neile järgmine neli aastat rõõmsasti pähe ladistada. Ainult et me saime inimesed, kes sellesama organiga sellise poliitika maha hääletavad – me (nii eestlased kui terve läänemaailm) sureme välja.
Selline ühiskonnakorraldus on pankrotis ja valida on, kas leida midagi uut (või unustatud vana) või lasta sel protsessil lõpuni kulgeda. Võimalik, et seda on raske igapäevarutiinis tajuda, kuid praegusel kursil, praeguste juhtidega jätkamine on silmnähtavalt täiesti lootusetu ja seega igasugune muudatus teretulnud.

Muudatus tuleb niikuinii. Kui me ainult liiga kaua ootame, tuleb see väljaspoolt ja on… lõplik.

Aga alati on lootust, et muudatus tuleb meist endist ja aitab meil püsima jääda.