Vodka pluss tuumamaterjalid võrdub kõva kärakas

Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on saatusest valitud.

Tõelised hädad algavad, kui tollel suurusehullustust põdeval klounil on käes vahendid, millega saab üht-teist ära teha. Ei, mitte end millegi positiivsega ajalukku jäädvustada, midagi ehitada või leiutada või üldse head teha, selleni sellised tegelased ei küüni – hoopis tohutult palju paha, sest maailm on ju nii kuri, ei taha kuidagi tunnistada, et kõnealune kõntsakott on ju kõige ilusam, parem ja targem sündinud kuningas.

8. augustil käis Arhangelski oblastis kärakas. Venelased valetavad alati. Esiteks öeldi, et katsetamisel plahvatas tavaline rakettmootor. Ei mingit radiatsiooni. Hukkunuid viis.

Esimene mõte selliseid uudiseid Venemaa kohta lugedes on vähegi neid tundval inimesel, et kui suurelt nad valetavad? Hukkunute arv võib tõenäoliselt olla 3–10 korda suurem ja arvestades radiatsioonipuhangut oli esimene peast läbi käinud mõte, et ju neil süttis tuumarelva kandev rakett. (Tuumarelv üldiselt ei plahvata tules, ainult radioaktiivset saastet tekib nagu tuumareaktori plahvatusel.)

Ja korraga siis selline avameelsus, et tuumamootori katsetus läks viltu... Miks?

Tormilinnu esivanematest

Kogu seda jama tuleb vaadelda kontekstis. Aeg-ajalt ilmuvad Venemaal uudised igasugustest imerelvadest; maailm naerab, aga eks need ole rohkem sissepoole mõeldud. Möödunud aasta 1. märtsil kuulutas Putin Maneeži kesknäitusepaviljonis: „Keegi ei taha meid kuulda võtta. Nüüd nad peavad meid kuulda võtma.” Noh, lapsepõlves käis sellise mõtteviisi kohta salmike: „Vaata aga vaata vihmaussi / nuga käes ja nõuab nussi...”

Üks neist oli tuumamootoriga tiibrakett; ise nad kutsuvad seda 9M730 Burevestnik (Tormilind), NATO koodnimi on SSC-X-9 Skyfall. Ülejäänutest neli olid ka sisuliselt erinevad tuumarelvad, nagu võimekamad mandritevahelised ballistilised raketid, tuumalaenguga torpeedod ja keskmaaraketid (nende arendamine, muide, oli 1987. a sõlmitud keskmaarakettide keelustamise leppe, INF-i otsene rikkumine). Viimane kuuest oli laserrelv ja selle võib ilmselt unustada – eks see oli lisatud sellesse papist ja vahtplastist törakate ritta, mille taustal Venemaa president suuri sõnu tegi, rohkem selleks, et USA nende arendamisega kõvasti tegeleb ja neil on hakanud ka midagi välja tulema.

Muude tuumarelvade võimekust on Venemaal vaja tõsta väga ilmsel põhjusel – USA-le on hakanud tekkima päris tõhusad kaitsevahendid. Teisalt pole tänapäeval, tänu arvutustehnika arengule ka väga raske neid relvi „kavalaks” teha ehk muuta nende trajektoor määramatuks ja lisada võimekust põigelda ja üldse üritada vastumeetmetest hoiduda.

Tuumamootoriga tiibrakett on ühelt poolt sellesama mõtteviisi edasiarendus, samas kui teatud mõttes teeb vahepeal kõvasti arenenud arvutustehnika võimalikuks minna edasi sealt, kus 60-ndatel katsed lõppesid. Tuumamootoriga lennukeid proovisid tollal nii USA kui NSVL ja neist loobuti sellepärast, et see tehnika oli liiga kallis ja liiga tappev.

Mõlemad riigid panid tuumareaktorid sinna, kuhu on võimalik panna ka korralik varjestus – allveelaevadele ja lennukiemalaevadele – ja strateegiliste pommitajate asemele tulid mandritevahelised raketid, millele piisas hulga odavamast ja ohutumast tavalisest rakettmootorist. Täpsemalt muidugi mõtles kõik need mõtted läbi USA. Nõukogude Liit käis sama tee läbi lihtsalt paar aastat hiljem, sedamööda, kuidas õnnestust USA-st dokumente-jooniseid varastada; kui USA mõnest asjast loobus, pidid ka venelased seda varsti tegema, sest nende ainus iseseisev leiutis on Tuula samovar.

Igatahes USA katsetas tuumamootoriga lennukeid, mis teoreetiliselt oleks võinud teha õige palju tiire ümber maakera. Häda oli ainult radiatsioonis. Need lennukid olid meelega pikaks venitatud, reaktor viidud võimalikult taha ja hirmraske pliist kaitsekilp sisuliselt ainult lendurite tooliseljatugedes. Lennukid muutusid juba pärast paari katselendu talumatult radioaktiivseks.

Ka venelased said tuumamootoriga lennuki lendama. Nad said asja tööle selle hinnaga, et loobusid üldse radiatsioonikaitsest. Enamik selle riistaga lennanud inimesi suri paari aasta jooksul, kõige kauem pidasid üksikud vastu 10–15 aastat. Ilmselt on Burevestnikul põhimõtteliselt seesama 50 aasta eest ameeriklaste välja mõeldud ja ka venelaste katsetatud mootor, ainult et tänapäeval juhib seda arvuti.

Kas Vene imerelvi tuleb karta?

Jah, rumal oleks neid mitte karta. Vene majandus on üsna viletsas seisus ja näiteks kuulus Armata tankide programm on vaikselt kõdunud tosinaks mulaažiks, mida kord aastas üle Punase väljaku veetakse. Kuid kahtlemata suudavad nad paar imevidinat kokku panna ja sellisena, tuumarelva kandvana, on need oma olemuselt tüüpilised terroristirelvad. Ehk siis täiemõõdulises avalikus võitluses pole neil ühelgi tasemel mingit lootust, ent nad saavad ennast suurena tunda, trollida, sigatseda ja ülbitseda tuumarelvadega ähvardades – et kahtlemata suudate meid täielikult hävitada, aga saate ka ise pihta ja üldse suudame tervele maakerale palju paha teha.

Aga selleks peab maailm uskuma, et mõni neist ikka töötab ka.

Nii et küllap oleks Arhangelski plahvatuse asjus jätkatud tuima näoga valetamist, kuid korraga tuli keegi selle peale, et rakendame õnnetuse propagandavankri ette – et näe, me ikka päriselt ehitame tuumamootoriga tiibrakette.