Eestluse püsimajäämiseks tuleb luua 3-4-lapselisi edukaid peresid soosiv süsteem

Kõige suurem vahe kõigi eelmiste ajastute inimeksistentsiga on efektiivsuse määratu kasv. Aadlit ja vaimulikke ei saanud olla üle paari protsendi ühiskonnas, kus 9/10 töövõimelistest rühmas põllul.

Maailmas on kodanikupalka proovitud ja tulemused on vastukäivad. Viltuläinud katsetega on enamasti lihtne näidata, miks nii läks – ei ole vaja vast palju vaeva raisata tõestamaks, kui oluline on iga rahajagamise puhul, kellele ja millistel tingimustel seda jagatakse.

Seda ürgvana mõttetera võib väga hästi kasutata kogu baaselatise või kodanikupalga ümber käiva diskussiooni iseloomustamiseks.

Huvitav on sealjuures täheldada, et kuna ma pole senistes aruteludes toonud selgelt välja, kas ma olen sellise kontseptsiooni poolt või vastu, saan nii pooldajatelt kui vastastelt, nii et tolmab.

Kuigi nõrgukeste hirmukramp on ühiskonna halvanud, teadvustame siiski väljasuremist ja enamik ei taha sellega leppida

Eelmistes kirjutistes katsusin visandada (sest selle mahu juures on ju tegu pigem sünopsisega) põhilisi piirtingimusi, kuidas ühiskondlikku rikkust ringi jagatakse.

Tegelikult meil juba on baaselatis. Ainult et sellel on teised nimed. Kõige alumises otsas on see toimetulekutoetus ja „kodanikupalgast” eristab seda vaid see, et seda tuleb taotleda ja lisaks tuleb alandlik olla ja kannatada ära hulk „kontrolli”. Edasi kõikvõimalikud vähekindlustatute toetused ja lõpuks kuulub siia alla ka tulumaksuvaba miinimum.

Ükskõik kui suur on kodanikupalk ja kuidas seda jagatakse, on see endiselt vaid kodanike maksuraha

Me elame täna Eestis olukorras, kus riik võtab ära ja jagab ringi üle poole n-ö normaalse sissetulekuga töötaja palgast (kui liita kokku kõik tööjõumaksud, käibemaks ja tohutu hulk igasuguseid aktsiise ja lõive ja nii edasi; erinevatel arvutusmetoodikatel võib siin lei

Selle küsimuse üle on palju pudrutatud. Olgem ausad, ühiskonna- ja majandusteooriate puhul sõltub saadud vastust alati sellest, mida tõestada on vaja.

Kõigepealt, „kodanikupalk” kui selline pole olemuselt sotsialistlik, ükskõik, kas me mõtleme „sotsialismi” all Skandinaavia heaoluühiskondi või Nõukogude Liidu totalitaarset pärisorjust.

Kas baaselatis oleks põhimõtteliselt mõeldav? Jah, kuid...

Arenenud tööstusriikide reaalsus on mõnes aspektis võrreldav ja mõnes aspektis võrreldamatu varasemate ajastutega. Küllust on maailmas varem ka olnud – kui me mõistame külluse all olukorda, kus esmaseid ressursse on rohkem kui ühiskond tarbida suudab.

Olemas võivad olla tingimusteta põhisissetulek või näiteks baaselatis, kuid „palk“ kui mõiste eeldaks millegi tegemist (mitte lihtsalt olemasolemist), ja nii hästi ei lähe vaevalt ühelgi riigil maailmas, et nad võivad endale tõesti lubada seda rangelt ainult kodanikele maksta.

Koroonaviiruse vastase Suure Isamaasõja kvintessentsiks võiks olla järgmine nähtud pilt: käib kodanik poes, mask eest ja kindad käes. Ja siis tõmbab maski alla ja sügab kindaga nina.

Ühesõnaga, aeg oleks lõpetada selle tervet mõistust solvava massihüsteeria õhutamine!