ühiskond

Kas Eesti vajab presidenti?

President kui institutsioon mõeldi omal ajal parlamentaarse valitsuse juurde maskotiks, keda oleks väärikas kuningatega ühe laua taha istuma panna. Eri riikides on presidendile erineval määral võimu antud, talle on kombineeritud teatud tasakaalustav roll kuni ajutise seadusliku diktaatorini hädaolukordades, kuid olemuselt on see institutsioon ikkagi kunstlik, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).

Õhust ja armastusest

Ma ei tea lennundusest midagi. Teisalt, ma ei tea ka sapööritööst midagi, aga kui keegi miini grillib... Kuulge, Euroopa komisjoni otsus EA kohta tuli üllatusena ainult neile, kes saavad palka selle eest, et üllatust teeselda.

Aeg on küps Toompea kamba minema löömiseks

Erakorralised valimised!

Praegust ajastut Eestis on nimetatud ka kurdiks ajastuks. See on liiga leebe – kurtus pole surmav tõbi. Rumalus on.

Kaotajate valitsus

Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.

Raske tee tähtede poole

„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.

Supipurgi kultuuri lõpp

Elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui kardeti. Inimesed tunnevad mõnikord absurdset rõõmu ka siis, kui oodatud halb osutub pisut väiksemaks. Näete, vabandage väljendust, ei toimunudki anaalne penetratsioon harjavarrega, hoopis korralikult salvitud riistaga …

Kaotusseis -- mis edasi?

Tean peast kõiki argumente demokraatia poolt. Neist vast tähtsaim on, et demokraatia ei lase valitsejatel end täiesti vastutusvabalt tunda ja võimaldab nad enamasti suurema verevalamiseta välja vahetada. Aga kui see ei tööta? Kui valik on nagu peotäis sitta ja valija nii loll, et ei tule selle peale, et käed puhtaks pesta ehk alternatiivide poolt hääletada? See viitab praeguse demokraatia kõige suuremale hädale – vastutuse puudumisele antud hääle eest.

Pages

Subscribe to RSS - ühiskond